Hanna: “Praktilisest otsusest sai täielik vabaduse tunne!”

Millega sa igapäevaselt tegeled ja millised on sinu hobid?

Olen ülikoolis tudeng ning igapäevaselt kooli kõrvalt tegelen palju ka oma lõbuks ilukirjanduse lugemisega. Teen järjepidevalt triatloni trenni ehk igapäevaselt kas jooksen, sõidan rattaga või käin ujumas.

Miks otsustasid teha Silmalaseri laseroperatsiooni?

Operatsiooni tahtsin teha just praktilistel kaalutlustel, et oleks mugavam ja lihtsam trenni teha ning vahel ka võistelda. Aga igapäevane mugavus oli muidugi ka suur pluss, mida kaaluda.

Kui kaua sa laseroperatsiooni kaalusid?

Operatsiooni kaalusin üsna kaua, minu esimese mõtte ja operatsiooni enda vahele jäi umbes kaks aastat. Kaalusin operatsiooni kui suurt väljaminekut, aga ennekõike tahtsin kindel olla, et mu nägemine oleks operatsiooni ajaks seiskunud ning et miinus hiljem loodetavasti tagasi ei saaks tulla.

Mis jäi sulle Silmalaseri puhul enim silma kogu protsessi käigus?

Silmalaseri puhul jäi mulle enim silma see, kui põhjalik ja professionaalne kogu protsess algusest lõpuni oli. Iga kohtumise ja kokkupuute käigus oli tunda, et see on midagi, mida on palju kordi juba läbi tehtud. Samas tekkis ka rahustav tunne ja äratundmine, et minu igasugused küsimused ja kahtlused pole uued, vaid täiesti loomulikud ja need esinevad kõigil ühtemoodi.

Mida kartsid kõige enam enne operatsiooni? Mida soovitaksid neile, kellel on sarnane hirm?

Enne operatsiooni kartsin seda, et saan operatsiooni jooksul midagi valesti teha ja kogu asja ära rikkuda. Tegelikult see nii ei olnud, eriti kuna arstid olid toetavad ja andsid mulle selgeid ja lihtsaid juhiseid. Mind aitas selline mõte – sellest kui populaarne see protseduur on, järeldub tegelikult ka see, et igasugused inimesed on sellega täiesti edukalt hakkama saanud. See tähendab, et minust ilmselt ka palju ärevamad suudavad ennast kokku võtta, miks siis ka mina sellega hakkama ei peaks saama!

Mis oli kõige ootamatum või naljakam asi, mis pärast operatsiooni juhtus?

Kõige naljakamad asjad peale operatsiooni on olnud teiste inimeste reaktsioonid. Mitmed inimesed on mulle öelnud, et olen hoopis teise näoga ja toonud välja, kui harjumatu ma välja näen. Isegi mu ema oli paar nädalat pidevalt kohkunud ja ütles, et tema tütar oleks justkui kellegagi ära vahetatud. Terve elu prillide kandmine võib tõesti saada osaks sinu identiteedist, aga seda põnevam on oma identiteeti vahepeal vanast lahti raputada ja uusi olemisviise katsetada.

Mis emotsioon valdas sind pärast operatsiooni, kui nägemine oli taastunud ja nägid ümbritsevat maailma prillideta?

Selge ja prillivaba nägemine peale operatsiooni tekitas minus alguses suurt kohkumust ja mõjus isegi uskumatult. Nii veider oli mõelda sellest, et enamik inimesi elavadki oma elu niiviisi, ainult oma silmadele toetudes. See tekitas minus meeldiva iseseisvuse tunde – praktilisest otsusest sai täielik vabaduse tunne!

Mis on olnud kõige suurem muutus sinu elus tänu operatsioonile?

Nii veidralt, kui see ka ei kõlaks, siis tunnen peale operatsiooni, et suudan inimestele julgemalt ja sügavamalt silma vaadata. Tunnen, et midagi pole minu ja nende vahel ning inimesed ehk näevad nüüd mu silmi ja pilku intensiivsemalt. Vähemalt olen ise kuidagi tähele pannud, et inimesed vaatavad mulle kauem ja tihemini otsa.

Mida soovitaksid neile, kes mõtlevad operatsiooni tegemisele?

Kui mõtled operatsiooni tegemisele, siis kindlasti tasub minna eeluuringule, sest sealt saad kohe teada, kui lihtne ja murevaba see protseduur ja taastumine tegelikult on. See tundub esialgu suure sammuna, aga kui oled juba esimese väikese sammu teinud, siis hakkab lõpptulemus juba selgelt paistma.

Mis oleks üks sõna, millega kirjeldaksid prillivaba elu?

Prillivaba elu kirjeldaksin ühe sõnaga – MAAGILINE!