Millega sa igapäevaselt tegeled? Mis sulle kõige rohkem rõõmu toob?
Mõtlesin, kuidas oma elu mõne sõnaga kokku võtta ja ma valiksin selleks kasutada sõnapaari: tasakaalu leidmine. Tegelen igapäevaselt sellega, kuidas balansseerida omavahel töö (hetkel on fookus graafilisel disainil), emadus ja isiklik elu. Kohati on see paras pähkel, sest mu tujud ja energia on muutlikud, seega enim rõõmu toob mulle kõige selle juures valikuvabadus. Vabadus nädala- või päevakaupa oma elu seada selliselt, kuidas parasjagu tunne on, ilma et ükski eluvaldkond sellest kannataks.
Elu prillidega – mis pani sind lõpuks otsustama laseroperatsiooni kasuks?
Täpsemini olid laseroperatsiooni ajendiks kaks olukorda. Esiteks hetk, kui minu eelviimased prillid ühel jalutuskäigul mu silmilt lihtsalt pooleks vajusid ja maha kukkusid ning teiseks veidike aega sellest hiljem, mil end uute prillidega peeglist vaadates ära ei tundnud, sest mulle vaatas vastu kuri pilk, mida ma ilma prillideta ei näinud. Nüüd tagasivaadates märkan neid hetki rohkemgi, kus prille taga kirusin, aga nagu elus ikka, siis tihtilugu ei märka me asju, millega lepime, kui oleme veel olukorras sees.
Ma võiksin öelda, et Silmalaseris on iga kuu hea teeninduse kuu, sest ma olen end igal külastusel tundnud nii oodatud ja hoitud!
Kui kaua sa operatsioonile mõtlesid enne, kui aja kirja panid?
Ma võin ajaliselt eksida, aga ma tahaksin öelda, et tolle peeglissevaatamise hetke ja laseroperatsiooni vahele jäi vaid mõni kuu. Mul tuli selge tunne, et nüüd on aeg, ning edasi juhtusid sammud kiiresti ja justkui iseenesest.
Mis jäi sulle Silmalaseris kogu protsessi jooksul enim meelde? Kas miski üllatas positiivselt?
Ma arvan, et personal. Ma võiksin öelda, et Silmalaseris on iga kuu hea teeninduse kuu, sest ma olen end igal külastusel tundnud nii oodatud ja hoitud. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks ma alles operatsioonilaual endale teadvustasin, et oot, see on ju operatsioon! Õhustik on alati nii kerge, et ei oskaks seda seostada mõne meditsiinilise külastusega.
Milline oli sinu suurim hirm enne laseroperatsiooni? Kuidas sellele täna tagasi vaatad?
Konkreetselt operatsiooniga seoses mul hirme tegelikult ei esinenudki, sest mulle tehti eeluuringu käigus kenasti selgeks, mis ees ootab. Hirm on teadmatus. Niiet on mõistetav, et hirmu tundsin vaid eeluuringu eel. Mul oli hirm, kas mulle ikkagi saab laseroperatsiooni teostada, aga nagu näha, siis oli ka see asjatu.
Mis oli kõige ootamatum või naljakam asi, mis pärast operatsiooni juhtus?
Mind panid muhelema siis ja panevad nüüd 3 aastat hiljemgi muhelema olukorrad, mil mu keha teeb automaatselt liigutusi, mis on prillikandmisega seotud: nimetissõrmega prillide ninalt üles lükkamine, hommikuti öökapil prillide järel kompimine, prillide pealaele tõstmine selleks, et nägu pesta jpm.
Kas on mõni lihtne, igapäevane asi, mida sa täna naudid prillivabalt rohkem kui varem?
Üks väga elementaarne tegevus – duši all käimine. Kuigi viimastel aastatel olid mul selleks eraldi prillid, siis on ikka mugav küll, kui jalgu raseerides prillid peast ei lenda.
Mida soovitaksid inimesele, kes on operatsioonile mõelnud, aga pole veel julgenud seda sammu teha?
Lugeda, uurida, käia eeluuringul. Nagu ma ütlesin, siis hirm on teadmatus. Kui aga saad selgeks, kuidas protseduur välja näeb, mis sind operatsioonijärgselt ees ootab ja milline mugavus on prillideta elada, siis lahustuvad ka hirmud.
Kui peaksid prillivaba elu kirjeldama ühe sõna või väljendusega, siis mis see oleks?
LUKSUS!
