Lapse silmade ja nägemise areng jätkub pärast sündi ja kestab aktiivselt kooliea alguseni. Kõige parem aeg väikelapse silmade kontrollimiseks on 3-4 aasta vanuselt. Silmaarst testib lapse nägemisteravust, silmade liikuvust ja optilist ehitust. Laste nägemishäired tuleb varakult diagnoosida ja ravida, et vältida amblüoopiat ehk laisa silma teket. NB! 6 – 7-aastaste kooliminevate laste nägemisteravust kaugele testib perearst ja vormistab kooli jaoks tervisetõendi. Silmaarsti juurde selleks eraldi uuesti tulema ei pea. 3-7 aastaste laste nägemistabelil olevad Lea Hyvärise sümbolid. Silmaarsti juurde tulles võiks laps osata neid kujundeid nimetada või näidata.
Väikelaste raviprillid
Varakult avastatud silmahaigused ja nägemishäired, nende õigeaegne ravi on aluseks sellele, et arendada välja võimalikult hea mõlema silma nägemisteravus kooliea alguseks.
Seetõttu peaksid kõik 3-aastased lapsed tulema silmaarsti juurde silmi ja nägemist kontrollima.
Miks määratakse lapsele raviprillid?
Kui lapse silmade optiline ehitus ei ole korras ja nägemisteravus ei ole piisav või esineb strabism ehk kõõrdsilmsus, siis arst määrab lapsele raviprillid. Sageli saavad lapsed oma esimesed raviprillid 3-4 aasta vanuselt ja kannavad neid pidevalt kooliea alguseni. Vahel tuleb prillid määrata juba 1-2 aasta vanusele lapsele.
Prille kandes silmad ei väsi nii palju, laps hakkab nägema selgemini nii kaugele kui lähedale. Silmalihaste kontroll ja silmade koostöö on parem. Prille õigesti kandes areneb kiiremini ka nägemisteravus. Kas ja kui palju tuleb prille edasi kanda koolieas, sõltub, kui palju on selleks ajaks muutunud silmaehitus ja paranenud nägemisteravus.
Millised on head väikelaste prilliraamid?
Head prilliraamid peavad väikesel lapsel istuma hästi ninal ja kõrvade taga. Kui raam vajub nina otsa suunas või sangad on liiga pikad, siis laps vaatab üle prilliklaaside ja nägemine ei saa õigesti areneda. Kui raamid on laiad või sangad ei püsi kõrvade taga, siis tulevad need mänguhoos ja joostes kergemini eest ära. Lapse prillid võiksid olla kerged ja plastikraamidega.
Kui laps saab esimesed prillid.
Kui silmaarst määrab lapsele prillid, tuleb kogu perel uue olukorraga harjuda. Lapsele tuleb kodus rahulikult selgitada, miks on vaja raviprille pidevalt kanda. Prille tuleb kanda ka õues ja lasteaias. Esimestel nädalatel võib prillide kandmine olla keeruline, sest laps võtab need tihti eest ära või ütleb, et ei näe hästi. See on normaalne reaktsioon. Väikelaps ei tunneta enda nägemishäireid õigesti. Lapsevanemad peavad olema kannatlikud ja järjepidevad prillide kandmise vajalikkuse selgitamisel.Väga oluline on hea koostöö vanemate, lapse ja arsti vahel!
Mis on laisk silm ja kuidas seda ravitakse?
Kui silmade nägemisteravus ei ole võrdne, üks silm näeb halvemini, siis tuleb hakata amblüoopset ehk laiska silma „treenima”. Lisaks raviprillide kandmisele tuleb paremini nägevat silma kinni katta teatud aeg iga päev, et nõrgem silm hakkaks rohkem nägema. Seda nimetatakse oklusioonraviks ja selle ravi pikkuse määrab silmaarst.
Amblüoopiaraviga tuleb samuti alustada varakult, selle efektiivseim periood on 7.-8. eluaastani. Amblüoopia erinevad tekkepõhjused ja ravivõimalused selgitab silmaarst.
Laste refraktsioonihäired
Et näha selgelt, peavad silma langevad valguskiired murduma sarvkestas ja läätses ning koonduma silmapõhjas võrkkestale.Valguskiirte toimel tekib kujutis võrkkestale, kus asuvad valgustundlikud närvikiud. Närvikiud moodustavad nägemisnärvi, mille kaudu liigub info edasi ajju.
Valguskiirte murdumist ja koondumisvõimet nimetatakse refraktsiooniks. Kui esineb refraktsioonihäire, ei murdu valgus silmas õigesti ning valguskiired koonduvad võrkkesta ette või taha. Sellest tekivad erinevad nägemishäired.
Hüperoopia
Hüperoopilises ehk kaugnägevas silmas koonduvad silma läbivad valguskiired võrkkesta taha, mille tõttu silm peab pingutama, et näha selgesti nii lähedale kui kaugele.
Väikelapse normaalne silmaehitus on kergelt hüperoopiline ehk esineb pluss-refraktsioon. Kooliea alguseks hüperoopia enamusel väheneb ja lapsed näevad hästi nii kaugele kui lähedale. Kerge hüperoopia ehk kaugnägevus ei põhjusta väikelastel silmakaebusi, sest nende nägemisteravus alles areneb. Lisaks puudub selles vanuses pidev silmi pingutav tegevus nagu õppimine, lugemine.
Suure hüperoopia korral määratakse lapsele raviprillid, et nägemisteravus saaks kooliea alguseks õigesti välja areneda.
Müoopia
Koolieas võib silma optiline ehitus muutuda miinuse suunas, tekib müoopia ehk lühinägevus. Kaugele on nägemisteravus halb, lähedale vaatamine ja lugemisnägemine on vähese müoopia korral hea. Müoopia tekib keskmiselt 10-12 a. vanuses ja võib progresseeruda 18-20 eluaastani. Hiljem silma kasv peatub ja müoopia stabiliseerub. Kui perekonnas on emal või isal lühinägevus ja miinusprillid, siis suure tõenäosusega võib müoopia tekkida ka lastel.
Televiisori ja arvuti vaatamine, lugemine müoopiat iseenesest ei tekita. Küll võib suurenenud silmade koormus põhjustada subjektiivseid nägemiskaebusi.
Koolilapse müoopiat korrigeeritakse miinusprillidega. Müoopiat prillide kandmisega välja ravida ei saa, prillid on abivahendiks, et laps saaks hästi näha . Prillikandmine ei tekita miinuse progresseerumist ega halvenda oma silmanägemist. Kuna müoopia progresseerub, peaksid prillikandjad koolilapsed käima 1- 2 korda aastas silmaarsti või optometristi juures kontrollis. Vanemas koolieas võib lisaks prillidele kasutada ka kontaktläätsi. Kontaktläätsed määratakse prillipoes, nende silma panemist ja hügieeninõudeid õpetab optometrist. Kui müoopia on väike, siis vajab laps prille rohkem kaugele vaatamiseks (televiisorit ja koolis tahvlile vaadates), lähinägemine on hea ka ilma prillita. Kui nägemisteravus kaugele on oluliselt langenud ja müoopia progresseerub, siis võiksid koolilapsed kanda prille pidevalt, et näha selgesti nii kaugele kui lähedale. Nägemisteravust korrigeerivaid operatsioone ehk refraktiivkirurgiat, mis vabastaks igapäevasest prillikandmisest, alla 18 aastastele lastele ei tehta, kuna nende silmaehitus võib muutuda. Palju sõltub ka sellest, kuivõrd stabiilselt on püsinud prillitugevused, milline on silma sarvkesta ehitus, kas esineb teisi silmahaigusi ja terviseprobleeme.
Astigmatism
Astigmatism tekib enamasti silma sarvkesta ebakorrapärasest ehitusest, st. sarvkest ei ole kõikides oma telgedes ühtlaselt kumer ja sümmeetriline. Astigmatism võib tekkida ka silma läätse kuju muutusest, eriti vanemaealistel inimestel, kel esineb läätse hägustumine ehk vanaduskae. Kui sarvkesta või läätse kujus on muutusi, ei satu silma läbivad valguskiired võrkkestal ühte punkti, vaid koonduvad joonena. Seetõttu näeb inimene esemeid hägusate piiridega või koos varjudega, nägemine nii kaugele kui lähedale on ebaselge. Astigmatism esineb sageli koos lühi- või kaugnägevusega, seda korrigeeritakse silinderklaasidega. Astigmatism võib olla pärilik.